Jaanus Vaiksoo, Sirje Toomla, Kadri Ilves "Aabits" (Koolibri, 135 lk) ja
Lilian Kivi, Milvi Roosileht "Aabits" (Koolibri, 109 lk).
Nende aabitsate kohta panin kirja sellise mõtiskluse:
Mõtlesin alguses, et lähen lihtsama vastupanu teed ja valin kaks kodus olevat aabitsat. Lihtsamat teed selles mõttes, et mu enda pesamuna on sellesse vanusesse jõudnud, kus lugema õppimine on nii aktuaalne kui pakub ka huvi ja minu idee oli, et kui ise kaks aabitsat läbi loen, siis tean, kumba võiks abivahendina kasutada. Mul on tegelikult veel aabitsaid kodus, aga nende kahe kohta lihtsalt kindlalt tean, et nende kool neid ei kasuta (enam). Ei ole ju just eriti tark tegu lapsega koos läbi töötada aabits, mida ta kohe-kohe ka koolis kasutama hakkab. Nii ja milline oli minu tulemus?
Tulemus oli see, et tulemust polnud. Mõlemad aabitsad on omamoodi ja oma tugevustega.
Vaiksoo jt aabitsa puhul meeldib mulle väga, et on tekst veel vähe lugevatele lastele ja siis kohe juures ka tekst osavamale lugejale ning need tekstid on omavahel seotud. Ja teksides olevad sõnad on algajale lihtsad, st ei ole keerulisi häälikuühendeid ja sõnu. Lisaks tulevad kiirelt juurde ka trükitähed ehk et kohati on üks ja sama tekst lausa kolmele eri tasemel lugejale. Mulle meeldib väga, et laps saab lugeda jupikese ja siis mina jupikese (minu laps on veel algaja), aga et kokku tuleb juba väike lugu.
Kivi ja Roosilehe aabitsa puhul meeldib mulle väga, et alustatakse algusest, st kõigepealt tegeletakse häälikuanalüüsiga, seejärel on samuti võimalik ühel lehel harjutada lihtsaid sõnasid ja väikest jutukest; kõrval lehel on aga luuletus või lookene, mida siis alguses saan ise lapsele ette lugeda. Palju on selles raamatus minu jaoks nö klassikat ehk et erinevat mulle teada lastekirjandust ja palju erinevaid eesti autoreid.
Kumma aabitsa ma siis valiksin? Hea küsimus, sest ma ei teagi, mõlemas on oma head asjad, aga hetkel kaldun nende aabitsate vahel valides siiski (oma lapsele mõeldes) selle Vaiksoo jt aabitsa poole.
Sellest tulenevalt tuli idee vaadata kodus ringi, et milliseid aabitsaid on olemas ja mida võiks just lasteaialastega kasutada.
Klassika on muidugi vana hea "Karu-aabits" (Heljo Mänd, Lilian Kivi, Milvi Roosileht). Selle aabitsa suureks plussiks on kindlasti ees olev ja ka igal lehel olev metoodiline osa. Minul endal on olemas aastal 2010 välja antud aabits, kus on metoodiline osa uuendatud ning seal on väga palju vahvaid mänge ja ideid, mida saab kasutada nii oma lapsega kodus kui ka lasteaias. Seda aabitsat julgen koduseks kasutamiseks küll soojalt soovitada!
Eelkooliealistele on veel üks "Aabits", mis mulle samuti täitsa meeldib, selle autoriteks on Tea Oll, Valdek Alber ja Sulev Oll, kõnekeeles tuntud kui Siili-aabits. See on mõnusate piltidega, paljude lugemist võimaldavate sõnadega ja lühikeste jutukestega aabits. Selle juures meeldib mulle kõige rohkem võimalus lapsega erinevatel teemadel arutleda, pildid on teemakohased ja kutsuvad kaasa mõtlema. Metoodikat raamat ei sisalda, kuid lisaks on olemas töövihik "Siili abi" ja seal on lõpus juhendmaterjal ja ka valik mänge (nii on kirjas kirjastuse lehel, ise töövihikut käes hoidnud pole).
Aga see pole ju ikka veel kõik. Lööge mõne raamatupoe otsingusse sisse sõna "aabits" ja näete ise, kui palju erinevaid võimalusi välja tuleb. Kõik võimalikest variantidest tooksin välja veel kaks, mis on meil kodus olemas ja nii lapsele kui mulle sümpaatsed.
Tähtede uurimiseks Contra ja Nemvaltsi "Poiste aabits", sest need Contra luuletused on lahedad, aga algajale lugejale keerukate sõnadega. Samas meie kasutasimegi seda nii, et laps uuris tähte, ütles kuidas seda nimetatakse, otsis tekstist sedasama tähte ning püüdis pildilt leida sõnu, milles sees sama häälik. Mina aga lugesin vahvaid Contra salme. Just Contra luule ja Urmas Nemvaltsi imelised pildid teevad sellest aabitsast ühe vahva raamatu.
Lisaks meeldib mulle väga ka Edgar Valteri "Pokuaabits". Miks? Sest Edgar Valteri Pokud ja Puuko on juba ise niivõrd toredad tegelased. Kui nüüd veel juurde liita need imelised Valteri illustratsioonid ja veel ka muhe tekst, siis saabki kokku üks vahva ja õpetlik aabits. Tegu on natuke teistsuguse aabitsaga, sest lugu voolab ja loo sees õpitakse ühiselt erinevaid tähti. Tähtede tegemiseks kasutatakse looduses leiduvat, nii et kõike seda saab ise lapsega õues jalutades või mängides kohe korrata. Raamatut lugesin mina lapsele unejutuks ja laps ise sai proovida jutus olevaid sõnu lugeda. See on üks armas ja positiivne raamat!
Kuid aabitsaid on veel ja veel. Milline on teile silma jäänud? Mida julgete oma kogemuse kohaselt, kas kiita või laita?
No comments:
Post a Comment